Laupäev 5. november:Kõigepealt ärkasin 9 paiku, sest ma pidin tantsima minema. Kell 11 jõudsin tantsima ja siis sain teada, et meil on pühapäeval ka trenn, nii et ma sain aru, et nädalavahetus on rikutud. Kell 12.30 jõudsin koju ja sain teada, et me peame minema vanaema ja vanaisa juurde ühte puud langetama. Sinna minemiseks panin endale selga talvepüksid ja jope, sest arvasin, et mul võib hakata külm. Vanaema ja vanaisa langetasid puu ja meie olime kaugemal. Edasi hakkasime oksi ära vedama. Kuna see puu oli väga suur, siis oli sellel ka palju oksi. Kui me olime oksad ära vedanud, mõtlesin, et oleks
TÄIEGA LAHE selle puu peale istuda, sest see oli kõver. Hüppasingi puu peale ning mu vend ronis ka sellel ja siis järsku hakkas puu vajuma ühele poole. Just sellel hetkel märkas ja isa, mida me tegime ja karjus, et see on ohtlik. Aga oli juba hilja! Vend kukkus põõsasse ja mulle veeres see puu jala peale. See oli
VÄGA valus! Siis teised tõstsid seda puud, kuid ma ei suutnud oma jalga selle alt välja tõmmata. Nad lasid selle tagasi, et korraks jõudu koguda. Selleks ajaks oli mu vanaema ja ema ka kohale jõudnud joosta ning nad tõstsid seda veelkord neljakesi. Siis suutsin ma oma jala selle alt välja tõmmata. Kõndida ma ei saanud, traktori kastis viidi mind majja ja mu vanaisa käskis meil igaks juhuks haiglasse minna. Haiglas pidime ootama 2 tundi, et keegi mu jalga vaataks. Siis öeldi, et katki ei ole, ainult muljutud ja me läksime koju. Kodus tõi mu isa mulle oma töölt kargud ja ma sain jälle liikuda. Terve edasine nädalavahetus ma lamasin diivanil, sest ma ei saanud liikuda, ravisin mingi geeliga ja viiu-viiu aparaadiga oma sinist, lillat, rohelist ja lõpuks kollast jalga.
Vot nii! Kandke roomiksaapaid, sest tugev saabas võttis esimese suure löögi endale ja pääsesin vist kergelt!
